Käisin üksi Saint Helena saarel ja veetsin seal kaks päeva.
Miks seal?
Ajalugu köitis mind koolipõlvest saati, see oli mu lemmikaine. Lugesin palju ajalooraamatuid, kuid süvenesin üha rohkem ühte teemasse, mis on seotud ajaloolise suurkuju – Napoleon Bonaparte’iga. Tõstsin selle isegi hobide hulka, kogudes ja lugedes erinevate ajastute autorite raamatuid Napoleonist. Ja ajastul, mil päris Internetti polnud, joonistasite raamatutest inimeste, lahingute ja ajalooliste paikade kirjeldusi, arendades seeläbi oma kujutlusvõimet. See puudutas ka Saint Helena saart, kus keiser puhkas.
Saar, kuhu ta pagulusse saadeti, oli Napoleoni enda kirjelduse järgi tema jaoks vangla, mis peaaegu kogu Euroopat omava mehe jaoks pole üllatav. Ja atlase pealt vaadates ei oska ta kohe näidata ja leida, kus see maatükk on.
Ja see läks kaduma peaaegu keset Atlandi ookeani lõunaosa, 2000 km kaugusel lähimast Aafrika mandrist, mistõttu sai see saarest üks ligipääsmatumaid ja kaugemaid.
Sinna jõudmine – lapsepõlves, noorukieas, erinevalt teistest Napoleoniga seotud paikadest, näiteks Pariisist või Korsikast – oli minu peaaegu võimatu unistus. Lennujaama polnud ja sellel saarel käis 2-3 päeva vaid osa Kaplinnast Ameerikasse sõitvatest transatlantilistest kruiisilaevadest. Aga nende 20-30 päevaste kruiiside hind tundus üüratu, eriti kui eesmärgiks polnud mitte kruiis, vaid konkreetse saare külastus.
Saar ise on Briti valdus, mistõttu avati 2015. aastal tänu Londoni rahastusele praktiliselt kaljude vahele jääva väikese lennurajaga lennujaam, kuhu said maanduda vaid kitsa kerega kuni 100 istekohaga lennukid. Ja alates lennujaama avamisest hakkasin välja töötama võimalust selle transpordiga sinna jõuda. Tundus, et aastatel 2019-2020 lennu- ja ühenduskaarti uurinuna jõuan kohale, kuid Covid isoleeris saare turistidest ligi 2 aastaks, mistõttu tuli oodata.
Siis algas stsenaariumi järgi keeruline poliitiline periood, mil polnud selge, kas Ostrov mulle viisa väljastab.
Vaatamata sellele, et saar on Briti valdus, on neil oma valuuta – Püha Helena nael ja viisa väljastatakse siin elektrooniliselt.
Täitsin taotlusvormi veebisaidil https://evisa.sainthelena.gov.sh (saab töötada VPN-i kaudu), kus kahe kuu jooksul alates esitamise kuupäevast küsiti minult lisadokumente. Dokumentide loetelu on sarnane UK viisa saamiseks esitatuga, kuid lisaks paluti mul saata kuue kuu rahavoogude aruanne inglise keeles (siin aitas T-pank), samuti pikendatud kindlustus kattega vähemalt 100 tuhat eurot ja kohustuslik repatrieerimisrisk. Ja loomulikult peavad käepärast olema kõik lennupiletid ja elukohatõend.
Tee
Kuna sellele Saarele on ainult üks otselend, mis lendab kord nädalas Johannesburgist tehnilise vahepeatusega Namiibias, siis pidin enne kohale jõudma.
Johannesburgis ööbisin hotellis, valides selle kesklinnale lähemale ja siin tegin suure vea. Kuna see linn on sisuliselt jagatud jõukateks ja mitte nii jõukateks piirkondadeks, osutus kesklinn kriminaliseeritud ja üsna marginaalseks. Öösel kuulsin isegi püssipauke. Ööbimiseks lugesin hiljem, et tuleb valida Sandtoni ja Brixtoni piirkonnad.
Aga Johannesburgi ma seda vaatama ei lennanud, seega läksin järgmisel hommikul lennujaama, kust pidin Airlinkiga Saarele lendama. Lennukile astudes kontrollivad nad sinu viisat ja kindlustust.
Lend saarele kestab umbes 6 tundi ja 3 tundi pärast õhkutõusmist teeb lennuk tehnilise peatuse Namiibias (Walvis Bay) ja siis on alles ookean.
Eluase
Olgu kohe öeldud, et saarel pole sularahaautomaate, pangakaarte ei aktsepteerita, on vaid üks pank mitme kontoriga, mis on nädalavahetustel suletud 😉 Seega tasub enne sinna minekut sularaha varuda.
Valisin majutuse Agodas (Richard Travel Lounge), kuid konkreetselt valisin hotelli asemel maja. Võtsin eelnevalt ühendust omaniku Derekiga ja tegin PayPali kaudu ettemaksu. Sellepärast tuli just tema mulle lennujaamas sildiga vastu.
Saanud teada minu siinviibimise eesmärgi, viis ta mind lennujaamast otse saare tähtsamatesse ajaloolistesse kohtadesse – Longwoodi majja, kus Napoleon elas, ja seejärel hauakivi juurde, kuhu ta maeti (muide, tema põrm transporditi hiljem Prantsusmaale). Väärib märkimist, et need kaks väikest territooriumi kuuluvad rendilepingu alusel Prantsusmaale.
Kõige mugavam viis saarel ringi liikuda on autoga; taksosid pole.
Muljed reisilt
Kuna saar on kuulus eelkõige Napoleon Bonaparte’i poolest, on temaga seotud peamised vaatamisväärsused, nimelt hauakivi ja Longwood, maja, kus ta elas.
Siin pole palju söögikohti, nii et hommiku-, lõuna- ja õhtusööki sõin majaomaniku Dereki seltsis.
Lendasin vaid kaheks päevaks, sest variant oli kas see või jääda siia nädalaks. Pean ütlema, et nädal võib tunduda palju, sest 1-2 päevaga näeb terve saare ära.
Kuid tuleb kohe märkida, et ilma autota siin ringi ei saa, nii et kui plaanite reisi, on parem kohe arutada ekskursiooni ja lennujaamas kohtumise võimalust, kuna siin pole ka taksosid. Sukeldumine on hästi arenenud, on isegi uppunud laevu, kuid jällegi on kõige parem kõik eelnevalt läbi arutada.
Samas on mitmeid miinuseid, mõne jaoks aga eeliseid – meelelahutus puudub (reedel ja laupäeval töötavad 2-3 pubi), väga kallis side ja internet (isegi kodune WiFi on piiratud ja 30-50 GB pere kohta kuus ning ühendus kaob sageli ära), probleemid mageveega, mis on väga ökonoomne, kauba kohaletoimetamisega Namibiast kuni 4 kuud (3 päeva või kuni 4 kuud laevaga Namibiast kuni UK). bensiin, mida alati ei saa, kliima ja tuuled on siin väga muutlikud.
Elamiseks on palju raskusi, kuid inimesed on siin väga õnnelikud ja valmis aitama. Sest pole isegi politseid, vaid on rahvamiilitsad ehk siis kollektiivne vastutus ja julgeolek.
Kulud
Piletid München-Johannesburg-München ümberistumisega Dubais – 1300 € Piletid Johannesburg – St. Helena – Johannesburg – 750 € Viisa – 80 naela Majutus – ca 200 naela kaheks ööks Toitlustamine – ca 200 €
Isegi kui teile Napoleoni elulugu ei meeldi, sobib see saar neile, kes soovivad sukelduda loodusega ühtsusse ilma vidinate ja Internetita. Armastas ju isegi Bonaparte hea ilmaga nagu alati vara tõusta ja kohvi juua, imetledes kohalikku loodust ja Atlandi ookeani vett.